Millest tunneb õpetaja puudust?

Esimesena meenub mulle kooli tööle minnes, et mul polnud üldse näitlikustamiseks materjali. Ülikooli vältel sai üht teist tehtud, aga see oli ikka väga väike osa materjalist.

Teiseks, tundsin et tegin justkui tööd hästi, lapsed ja kolleegid olid rahul, aga vanemad mitte.

Seejärel ei sujunud koostöö mentoriga, sest meil olid lihtsalt erinevad õpetamise viisid.

Ja viimasena hakkas vaikselt kaduma selge arusaam, mida siis üks esimese klassi laps peaks oskama ja kuidas see talle arusaadavalt ära selgitada?

Millest teie olete puudust tundnud ja kuidas olukorrast välja tulnud?

Mina tunnen puudust hästi toimivast (loe: kiiresti tegutsevast) tugisüsteemist.
Kui avastan, et ühel hetkel ühele õpilasele käib õppeprotsess ja õppimine mingil põhjusel üle jõu ning minu enda erialased teadmised pole piisavad tema aitamiseks, siis soovin, et kooli kõrval olevad sotsiaalpedagoogid, lastekaitsetöötajad ja ka lapsevanemad suudaksid teha omavahel nii palju koostööd, et see õpilane saaks võimalikult kiiresti asjakohast abi ning võimetekohast õpet.
Pahatihti jääb kogu protsess venima ja venima ning kõnealune laps on kogu olukorras kõige suurem kannataja.

Olles nüüd kolmandat nädalat esimese klassi õpetaja, tunnen puudust lihtsatest eestikeelsetest lisamaterjalidest ja töölehtedest. Õnneks on olemas inglise keelsed leheküljed, kust saab näiteks matemaatika töölehti aga see lõikamine ja liimimine, et töökäsk eestikeelseks saada on väga aeganõudev