Kuidas käituda laspevanemaga, kes keeldub nägemast oma lapse eksimusi?

Küsimus sii pealkirjas antud. Olen korduvalt sellises olukorras olnud ja tunne on peaaegu alati . Mida siis teha nö pimeda lapsevanemag?

Väga hea teema!
Arvan, et kõik me oleme selle teemaga tuttavad
Käitumisprbleemi puhul esimese lahendusena pakuksin lapse enesepeegeldavat juttu (oma lapse sõna maksab tihti rohkem, kui mingi koolipreili jutt)- mis juhtus, kuidas laps käitus (tema sõnadega+ ehk ise suunad veidi soovitud rajale jutu). Kindlasti lasta lapsel endal välistada enimlevinud "vabandused"- kas teised olid sellises käitumises süüdi, kas teiste teod on põhjus ise valesti käituda jne. (no mis just hetkel teemaks oli). Seejärel rõhuda vanema tublidusele ja soovile lapsele parimat eluks anda. Oskus ühiskonnas probleemideta hakkama saada on kindlasti üks eeldus heaks käekäiguks. Intelligentse vanemana saab Ta kindlasti ju aru, et selline käitumine ei olnud sobilik.. .jne.
Ehk siis- ise ülivägakanaema olles saan aru sellest, et kui minna lapsevanemale jutuga "ta tegi jälle seda või teist", siis tekib vastasseis ja oma lapse kaitsmisvajadus. Teadagi- "kodus ta nii ei tee", "tegelikult on ta hea laps" jne.
Sellise asja vältimiseks võtan alati ise suuna :"Meil on mure. Tegelikult on ta ju väga tubli laps ja suudaks.... Teie kui väga tore lapsevanem saate kindlasti aru, et see, mis juhtus, ei ole hea ei teie lapsele ega teistele... kuidas me saaks lahendusi leida...." Või noh, saate aru küll.

Ei ütleks, et alati sellisest lähenemisest kasu on (ja kindlasti kasutate seda juba kõik) aga vahel tuleb enda suhtlemisoskus uuesti ümber hinnata. Lisamärkusena- ei, ma ei väida, et me ei oska lapsevanemaga ise suhelda või, et see oleks õpetajapoolne probleem, kuid see on lihtsaim ja meil endil parandatav aspekt asja juures. Minul endal näiteks on küll suhtlusalal palju õppida veel.

Ise ka vanemlikpimeduse all kannatav ema.

"Selliseid" vanemaid toovad maa peale vaid faktid, suuline jutt on vaid enda väsitamine.

Mitte eeskujuliku käitumise puhul:
*kui õpilane satub kaklusesse, siis kirjutavad mõlemad osapooled selgitused: mis juhtus, miks juhtus ja kuidas saaks asju teisti lahendada.
*kui õpilane ropendab, siis kirjutab seletuse, kasutades täpselt sellist sõnavara nagu keel suhu tõi.

Selgitustest teen koopia ja palun õpilasel koopia koos vanema allkirja ja selgitusega, milline on kodune karistussüsteem mitte eeskujuliku käitumise eest.

Ühe aasta jooksul pole ma ühele õpilasele pidanud tegema üle kolme koopia.

Väheste teadmiste puhul on abi must-valgelt kirja pandud faktidest ja kahtedest.
Õpilase tunnitöödest olen teinud koopia ja saatnud koju ning vanema allkirjaga palunud tagasi kooli tuua. Ja kui hoolsalt koopiaid tehaning allkirju koguda, koguneb peagi arvestatav mapike "sisukate töödega", mida saab kasutada komisjoni suunamisel.

väike nõid kirjutas:Õpilase tunnitöödest olen teinud koopia ja saatnud koju ning vanema allkirjaga palunud tagasi kooli tuua. Ja kui hoolsalt koopiaid tehaning allkirju koguda, koguneb peagi arvestatav mapike "sisukate töödega", mida saab kasutada komisjoni suunamisel.

sellise "murelapse mapi" tegemine on küll hea idee! Just tööde kopeerimine/säilitamine. Muidu selgita nagu tühja õhku, et hinded pole ainult õpetaja pahast tujust tekkinud.

Kusjuures Laura poolt pakutavaid ideid olen proovinud. Vahel mõjuvad, vahel mitte. Vahel on ette tulnud ka selliseid olukordi, kus olen pidanud hoolimata tohutust sõnade valimisest enne iga lause välja ütlemist korduvalt sügavalt sisse ja välja hingama, siis tundub, et olukord on maha rahunenud, me oleme lapsevanemaga nö samal leheküljel. Siis aga pärast paari päeva, mil on kindlasti ette tulnud olukord, kus keegi, kes teab õpetamisest, haridussüsteemist ja kõigest muust taolisest kindlasti rohkem kui mina, on lapsevanemale nõu andnud, kuis selles olukorras käituda... siis selgub, et meil võib küll olla lehekülje number sama, aga raamatud on küll hoopis erinevad
Meenus just kunagi kuuldud lause, et Eestis on kolm elukutset, millest iga vastutulev inimene teab rohkem kui selle ala spetsialist:arst, õpetaja ja kolmas praegu kahjuks ei meenu
Nüüd võtan igal juhul kasutusele selle allkirjade teema.

Heh, tegelikult on see küll üsna offtopic, ent siiski.
Mul on jällegi murelaps, kelle vanem tunnistab, et laps on probleemne või õigustab valet teguviisi ja vanem ei võta vastutust lapse ees... tegelikkuses ta ei huvitugi lapse käekäigust. Ja sellest johtuvalt on ka lapse käitumine allapoole igasugust arvestust.
Vanemaga ja lapsega tegelemisse on juba kaasatud lastekaitsetöötaja ja sotsiaalpedagoog, ent lapse karistamatuse tunne ei vähene. Kannatavad eelkõige klassikaaslased, kes ülejäänud on suurepärased ning ülimalt mugavad õpilased õpetaja jaoks...
Praegu on mul täiesti vastu seina jooksmise tunne. Inimesena saan ma selle lapse käitumise tagamaadest väga hästi aru ja lapsest on isegi kahju, ent õpetajana ma ei saa ega tohigi sellist käitumist tolereerida.
Alles on kolmanda töönädala algus ja ma olen päeva lõpuks sama väsinud, kui viimase veerandi lõpus.